Meil on isane bernhardiin,tore ja sõbralik aga kuna meie elukorraldus on muutunud-oleme palju eestist ära oleks vaja leida kutsile uus kodu.Ta on heade tõuomadustega,näitusekoer.Kellel huvi võib küsida infot maili teel.

Niisama lihtsalt see siis käibki: võtan ja annan ära. Kirjast, mis täiesti vale koha peal (kuulutuste koht kohe FOORUMI peal), jääb mulje, et raha ei tahetagi heade tõuomadustega näitusekoera eest. Aga mis saab siis, kui sa ei leia talle uut kodu enne kui välismaale jälle lähed? Kas sa kasvatajaga oled ühendust võtnud? Tema oleks see kõige esmane sinu abistaja.

Arvan,et koera(või ükskõik mis looma võttes)tuleks esmalt "must"stsenaarium läbi mõelda.Mis saab kui ma ära kolin,kui ma pean elukohta vahetama,kui ma ei jõua materjaalselt ülal teda pidada,kui ma jään haigeks.
See on muidugi tagantjärgi tarkus,kuid ehk tõesti saab kasvataja kuidagi aidata,soovitada? :)

No see on küll liiast, et "must" stsenaarium esmalt vaja läbi mõelda. Muidugi mõtled enne, kas saad koera pidada, kuid kas kohe peab õiendama hakkama, vahel tuleb elus ka suht ootamatuid pöördeid. Ja kui "musti" mõtteid heietada, siis ei saagi miskit elus ette võtta. Minu meelest näitab see, et inimene foorumisse kirjutas, just tõsist huvi hea kodu oma kutsile leida.

Uue pereliikme (koer seda peaks olema) muretsemine ei ole auto ost. Kui mingit sorti massinaga kaasnevad jamad- müüd ta kohe maha. Elusolendi võtmine vajab aga palju tõsisemat kaalumist. Loom ju harjub oma perega.
Selles on "mar`il" õigus, et see koer tahaks tõesti head kodu, selleks, et selline muutus tema elus valutult toimuks.

Keegi ei suuda seda ette näha, et näiteks 6 aasta pärast sünnib peresse multiallergiline laps ja koerast loobumine on VÄLTIMATU.Inimene pole jumal, et teaks ette mis elu X aasta pärast toob. Kerge on hukka mõista, raske mõista...

Bernhardiin on koer, keda ei ole mõistlik korterisse üldse võtta.
Ja eramajas on ta õuekoer.

Tegelikult, mina olen näinud erinevaid koerast- oma pereliikmest- loobumisi. Mõnest saan ma aru ja mul on koera omanikest tõesti kahju. Kui on juhtunud midagi tõesti etteaimamatut ning muud väljapääsu tõesti ei näe.
Teisalt olen väga palju näinud niisuguseid loobumisi: ostetakse kutsikas arvestades, et ta on imekoer, kes võidab kõik näitused. Kui nii ei lähe, müüakse kutsu ja proovitakse õnne järgmise ostuga. Teine näide: emast koera on püütud aastaid tiinestada, kuid see ei ole õnnestunud. Müüaksegi juba aastates koer maha- mis ta´st hoida. (Muide see variant on väga levinud just välismaal). Kolmas näide: perel on pealtnäha kõik tingimused selleks, et ostetav berna tunneks end kui paradiisis. Ka on peres kolm 5-10 a. last. Kõik peaks olema hästi. Kuid siis selgub, et koer kaevab mõnikord igavusest hoolikalt pöetud murusse auke või sikutab murulambid pesadest välja või ei lase lastel rahulikult õues mängida, vaid trügib ise "mängujuhiks". Vaat niisugustest loobumistest on valus kuulda. Eks nende viimase kolme näite taolised juhtumised teevadki bernaomanikud selle teema suhtes hellaks. Kuid muidugi ei saa unustada ka seda , et vahel suunavad meid meist mitteolenevad sündmused.