Jagan oma mõtteid ja tundeid meie erinäitusel nähtust. Äkki olen ma vanamoodne ja uuem bernandus just selline olema peabki?

Kõigepealt tahan kindlasti märkida, et inimesed- bernaomanikud tundusid olema näitusel sõbralikud. Vesteldi, naerdi koos. Mõnes kohas lõõbiti sõbralikult. Inimestevaheline õhkkond oli täitsa tore.

Aga bernhardiinid...
Kuidas on võimalik, et oma bernad seotakse kuskile posti või aianurka nööriga kinni ja lastakse neil terve päev siis seal haukuda ja ulguda? Mõnel südikamal õnnestus end lahti rabelda ja siis lähemale koerale kallale minna. Selline haukumine ja ulgumine, kohatine kaklusmärul muutis õhkkonna platsil, just koerte jaoks, ülinärviliseks.
See, mis aga hindamisringis toimus ( just lühikarvaliste seas) ... no seda pole juba ammu- kui üldse- näinud. Kas ka teie meelest on täiesti normaalne ja aktsepteeritav, et bernhardiin on tagajalge peal, rihm pingul ja möirgab kõige elusa peale? Kas kohtunik saatis viivitamatult sellise koera ringist välja kohase hindega? Ei. Teatud ( mitte Eestis elavad) bernad just selliselt käitusid. Omanikud ei soovinud/ suutnud nende üle kontrolli haarata. Need koerad ründasid nii taga, kui ees olevaid võistlejaid, mis ajas endast välja ka nemad. Tulemuseks olid ikka päris jubedad möirged ringist, kus viibisid BERNHARDIINID... Kõige rohkem kurvastab mind aga just kohtuniku suhtumine. Erinäitus on ju koht, kust peaksid koeraomanikud saama uuemaid teadmisi, sihte tõu aretuseks jne. Jah, kohtunik saatis paar bernat disklaffiga lõpuks ringist välja. Aga alles pärast seda, kui ( korduvatest katsetest hoolimata) tal ikka üldse ei õnnestunud koertele läheneda, et neid lähemalt hinnata. Minu jaoks uskumatu käitumine WUSB- i kohtuniku poolt...
Või ongi selline bernhardiini iseloom nüüd täitsa ok?